Lindora laat 28.10.2018

Ma ei ole eriline laadaline, kuigi üritan ikka aastas korra Luige laata külastada. No jah,  taimelaatadega nagu Türi lillelaat, Pärnu taimelaat, Võhma juurikas... on hoopis teised lood.

Aastaid tagasi käisin ka Hauka laadal Antslas, mis on Lõuna-Eesti tõeliseks suursündmuseks.
Kahjuks Hauka laat oli minu jaoks liiga hilburohke ja see riidekaup oli ka kuidagi nii üheülbaline.
Vabandust, viga võis olla minus, kuna ma olin keskendunud rohkem rohelusele..

Aga Lindora laadast Setumaal olin vaid häguselt kuulnud.
Minu tädipoeg tahtis nii väga sinna minna ja muudkui kutsus mindki kaasa. Lõpuks ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui temaga seiklema sõita. Tädipoja huviobjektiks on põhiliselt vanaaegsed tehnikavidinad, mis mul mahuvad ühe nimetaja alla - rauakolakad.
Laada toimumiskohaks oli Vastseliina, Obinitsa ja Lepassaare külla viivate teede ristumiskohal asuv Lindora küla Võrumaa pinnal. Uskumatu, aga laata on peetud juba 1920. aastate algusest ning ta toimub igal aastal alati ühel ja samal kuupäeval - 28. oktoobril.
Laat oli tõesti väga mitmekesine, küll kõike ikka jagus seinast-seina, oli rohkesti põnevat käsitööd, aiasaadusid ja koduloomi, süüa-juua küllaga...
Ilm oli ka super sügisene ja päike näitas ka end ikka aegajalt pilve tagant. Muidugi kui kohapeale seisma jääda, oli väheke jahedavõitu, aga võimalus oli ju ringi liikuda ja uudistada...

Laadaplats hargneski mööda teeääri mitmes suunas laiali...

laadamelu

Mina muidugi uudistasin lätlaste okaspuid ning sain peremehega kaubale, nii et leppisime temaga järgmise aasta kevadeks kohtumise kokku. Ta lubas tuua jaapani krüptomeeria Spiralise ja võib-olla muudki põnevat... Ta hoiatas mind krüptomeeriate külmaõrnuse kohta, aga see ei heidutanud mind.

lätlaste okaspuude valik

Vali aga missuguse kõlaga kella vaid soovid!

Ei puudunud ka elav muusika

Külmetamise vastu ka külmarohu napsi!

Rõõmsaid pillimehi jagus...

Ainult koer ei olnud müügiobjektiks!

Selle müügiputka ees oli koguaeg järjekord - ei tea, mida seal küll müüdi!

Tõrksaid elus loomi oli ka saadaval...

...ja võimalus valida ka sümpaatseid skulptuure

Nukud mitte mängimiseks, vaid pildina seinale imetlemiseks

Nii mõnigi väsis laadamelust.

Sai ka metsa alla jalutama minna...

ja lõpuks koduteele sammud seades otsida üles pargitud auto...

Tänuväärsed sügislilled

Sügisestest õitsejatest on krüsanteemid mind alati paelunud, kuid sügisastritesse suhtusin ma küll täiesti ükskõikselt. Aga tegelikult on sügisastrid väga tublid hilissügisesed kauaõitsejad ning meil on müügis ka palju erinevaid sorte.
Nüüdseks olen oma arvamust sügisastrite suhtes positiivses suunas põhjalikult muutnud. Neid ei heiduta ei väikesed miinuskraadid ega lumeräitsakad... Kui kõiki teisi veel õitsvaid lilli räsib saabuv talv, siis sügisastrid peavad ikka vapralt vastu.
Ja need vana taluaia kõrged sügisastrid lõhnavad ka veel...

 roosakas kõrge sügisaster

 lillakas kõrge sügisaster

punakas-lilla sügisaster (põlvest väheke kõrgem)

lumivalge sügisaster Aramis tänu Tiile 

Ülimalt tänuväärne sügisaster väga pika õitsemisperioodiga, alustab varakult...ja ikka veel õitseb...

taevasinine madal sügisaster Early Blue

Minul talvituvad kõik krüsanteemid õues lageda taeva all ning vihmasele sügisele järgnenud talv 2017/2018 ei soosinud krüsanteeme. Aga kõige olulisem on see, et neil jäi eluvaim sisse. Välja arvatud Tiilt saadud nö raudset leedit - Ukraina sorti, nii valget kui kollast, ei heidutanud mitte kui miski.

Ukraina külmakindel valge krüsanteem, foto paremas nurgas paistab ka väheke kollast 

Pidasin ekslikult seda roosat krüsanteemi Clara Curtiseks... Ja jälle tänu Tiile sain targemaks!

nimetu krüsanteem

Tegelik Clara Curtis näeb välja hoopis selline.

krüsanteem Clara Curtis

ilus kollane krüsanteem

vana kõrge punane krüsanteem

vana helelilla krüsanteem

Ühe-aastase õnneheina (nii ütles Urmas Laansoo) seemned ostsin Rootsist, kuid peale külvamist viskasin tühja paki minema... Ta alustab õitsemist varasuvel ning momendil õitseb rahulikult edasi.

kohe väga pikka aega õitsev õnnehein 

                                                                         

Leonardo da Vinci hilissügisene õieilu

Sügiseti üritan ma oma sünnipäeva äraõitsenud lõikeroosid mulda pista ning mõni katsetus lähebki õnneks, üks näide sellest...

nimetu sünnipäevaroos sel aastal juba kolmandal ringil

Sinakas sügis

Kuidas küll see sügis alati niiiiii ootamatult saabub...
ja sinist värvi jagub ka minugi aeda.

Ploomipuult Emma Leppermann ootan juba aastaid korralikku saaki, kuid 8-aastane puu on viimastel aastatel piirdunud paarikümne ploomiga. No jah, algusaastatel hea kui 1-2 ploomi sain maitsta. Kõik
lohutasid, et tuleb ikka kannatust varuda, esimestel aastatel ta ongi väga kehv saagiandja.
Puu alla sai sel aastal istutatud elulõng, võib-olla suudab tema välja võluda järgnevateks aastateks viljakamat ploomisaaki...

Clematis / elulõng Viola

Meriväljal elulõngakasvatajate Mahhovite aeda külastades kiitis Erika Mahhova karuputkelehist elulõnga, kuna ta kasvab kõigest põlvekõrguseks ning sügisel õitsevad sinised õied on hüatsindilõhnalised. Ainult et minu aias ei piirdu tema kasv põlvekõrgusega vaid ta pürgib ikka kõrgustesse...

Clematis heracleifolia  / karuputkelehine elulõng

Clematis /elulõng Star of India

ilus sinine floks

Campanula medium / keskmine kellukas

Lobelia siphilitica / sinine lobeelia

Valgamaal olles vaatasin ma kurvastusega täis kasvanud karjääri, kus ma lapsena ujusin. See karjäär kaevati savi saamiseks tellisetehasele, ta oli lihtsalt üks järsk ja sügav veeauk.
Aga mu isa lasi tasandada veeaugu liivahunnikutega, et EPT töötajate lastel oleks oma ujumiskoht. Mina muidugi ei teadnud sellest midagi, aga teised tulid mulle ütlema, et tänu minu isale on olemas üks igavesti mõnus ujumispaik...

Aga kõrval asuvasse karjääri on oma kodu leidnud luigepaar koos oma 3 pojaga...

Kämmalvahtrate vaimustuses...

Jah, ma tean küll, et kämmalvahtrate kasvatamine meie kliima tingimustes ei ole paljulubav.

Kui ma paar aastat tagasi olin Mati Laane aias Kloostrimetsas (nüüdseks on aial uus omanik), siis ta ütles, et ainuke kämmalvahtra sort, mis meil vastu peab, on Bloodgood. Tõestuseks näitaski Mati oma aias vapustavalt kaunist 3 meetrist iludust.

Nüüdseks olen ma siis alustuseks hankinud ka enda aeda Bloodgoodi.

Acer palmatum / kämmalvaher Bloodgood

Loomulikult Bloodgoodiga asi ei piirdunud, järgnes järgmine katsetus, kuna ta võlus mind oma punaste pitsiliste lehtedega.

Acer palmatum / kämmalvaher Carnet

Järgnevalt silmasin lillepoes 2 kämmalvahtrat ning kirja oli pandud, et mõlemad on ühesugused, kuid on ju näha, et tegu on erinevate sortidega. Tii kinnitas ka minu kahtlusi. Mis seal ikka - paber kannatab ju kõike!

Acer palmatum / kämmalvaher Dissectum nr 1

Acer palmatum / kämmalvaher Dissectum nr 2

Ja kolmas oli lihtsalt kämmalvaher.

nimetu kämmalvaher?

Sügise alguse ost, mis on veel kahjuks istutamata... Arvata on, et ta läheb keldrisse talvituma.

Acer palmatum / kämmalvaher Orange Dream


Shirashawa vahtra lehed tõmbuvad juba külmade ootel vaikselt pruunikaks... 
Aga nunnu on ta ikkagi!

Acer shirasawanum//shirashawa vaher Aureum

Selle käokinga lehed meenutavad ka kämmalvahtrate lehti... Tal külmakindlusega probleeme ei ole ning ta ei vaja ka täispäikest, sobib varjuline koht. Õied peaksid tal olema ikka rohkem punakad, kuna tal nimeks Red Wine, aga minul on õied lillakamad. Ta vajab ka ilmtingimata toestust ning nii ta ongi aiaposti tugevas haardes.

Aconitum hemsleyanum /Hemsley käoking Red Wine

NB! Kämmalvahtratest klõpsutasin pilte veel viimasel hetkel oktoobrikuu keskel, kuna nad hakkasid juba vaikselt oma lehti langetama...

Roheline kullaauk Hiiumaa südames

Kõik sai alguse sellest...

Kui ma asusin googeldama mulle tundmatut taime, sattusin ikka ja jälle Tapio Varese lugudele, mis olid avaldatud Hiiu Lehes. Nii mul tärkaski huvi selle isiku vastu ning vastupandamatu soov näha tema põnevat aeda. 

Kuna südasuvine kuumus oli raugemas, siis oligi just õige aeg külastada Hiiumaa südames Nõmbas pesitseva taimekollektsinääri valdusi.
Rännumehe kireks on katsetada eksootiliste külmaõrnade taimedega meie kliimas, mida ta kogub suuremalt jaolt seemnetena või siis väikeste taimehakatistena mööda maailmajagusid ringi rännates.

Kuid kohale jõudes (18.08. 2018) ei tekitanud uudishimu mitte ainult huvitavad taimed vaid ka ümbritsev maastik, mida ta oli kujundanud oma eneste kätega...
Tapio koduaed lookles valgusrikkalt alalt edasi hämara metsa sügavusse küllaltki kitsa ribana, mille kogupikkuseks oli ligi 700 meetrit. Metsarada oli ta kuivendanud looklevate kraavide kaevamisega ning puude harvendamisega. 

Kui minna ajas tagasi ennemuistsetele iidsetele aegadele, siis tundus, et Kalevipoeg oli siin ringi mütanud...

Eesti lähiajalugu meenutades oleks nagu Vargamäe Andres siin oma higi ja verevaevaga jõeorgu süvendanud...                                             

mandel-elulõng / Clematis flammula

Tapio laotud kivitornide taga paistab valgepöögi hekimüür avaga

vahvad kivitornid

vahtralehine plaatan / Platanus hispanica 

ameerika ambrapuu /  Liquidambar styraciflua

lilla liatris oma õiteilus

Selle suve krõbedast kuumusest kuivad kraavid...

Nii nunnud neoonpallikesed...

...mis on harilik valvik (sammal) ja sõnajalad - tähk roodjalg / Blechnum spicant 

jaapani krüptomeeria / Cryptomeria japonica

loim-vesipaunikas / Hydrocotyle vulgaris 

laialehine kalmia / Kalmia latifolia

erilehine osmantus / Osmanthus heterophyllus 

pontose näsiniin / Daphne pontica

Sõnajalg on leidnud endale mõnusa elupaiga

rattapuu / Trochodendron aralioides

rohetav kattekollade vaipkate

Tõeliselt positiivne avastus, tore et võtsime Hiiumaa teekonna ette, vaatamist-uurimist jagus küllaga - ohtralt huvitavaid, kuid seni tundmatuid taimi.

Uskumatu, et on olemas selliseid kirglikke inimesi, kes meie kliima kiuste katsetavad külmaõrnade eksootiliste taimedega ning ei anna alla...

...ja Hiiumaa kliima soosib igati neid katsetusi...

Lahkudes tekkinud soov tundus olevat ka Tapiole vastuvõetav, et järgmise aasta kevadel taas tulla siia...

...loodame, et näeme siis ka vee peegeldust...

P.S. Meie ühist Hiiumaa rännakut on põhjalikult käsitlenud Tii oma blogis Linnametsa mändide all:
https://pohlavars.blogspot.com/2018/08/tapio-vares-ja-tuhanded-puulapsed.html